Meediatööstus võtab videod taas omaks TikToki ja sotsiaalplatvormide uue tõuke toel

Pilt: Illustrative image · TikTok · Public domain · Allikas

Peaaegu kümme aastat pärast videotööstuse esimest laiapõhjalist pöördepunkti võtab meediatööstus taas omaks sotsiaalse video sisu, mida tugevdab TikToki kasv ja digitaalse maastiku muutumine, nõudes uusi formaate ja publiku kaasamist.

Peaaegu kümme aastat pärast meediatööstuse esimest suurt nihket videosisu suunas, mis lõppes pettumusega, kogevad uudisteorganisatsioonid taas muundumist, mida juhivad sotsiaalsed videoplatvormid ja tarbijaharjumuste muutumine. Esimene pöördepunkt video suunas 2010. aastate keskpaigas nägi, kuidas kirjastajad investeerisid jõuliselt videosisusse platvormidel nagu Facebook, motiveeritud lubadustest suurenevale levikule ja uutele tuluvoogudele. Küll aga viisid liialdatud vaatamiste arvud ja ebastabiilne monetiseerimine koondamisteni ja pettumuseni toimetustes.

Täna toimub teine ja veelgi ulatuslikum pöördumine video suunas, mida peamiselt ajendas TikToki plahvatuslik kasv pandeemia ajal. Sotsiaalmeedia ettevõtted on oma vooge ümber korraldanud, pannes videole suuremat rõhku, sundides meediaväljaandeid sellel alal jõudsalt arenema—kuigi ettevaatlikult, arvestades varasemaid tagasilööke. Platvormid nagu YouTube moodustavad nüüd ligi 16 protsenti telerivaatamisest, samas kui TikTok jõuab regulaarselt ligi 20 protsendini ameeriklastest ning nooremas täiskasvanute vanuserühmas 18–29 on see number 39 protsenti.

See uus laine hindab autentset, isiksuspõhist videosisu, mis on loodud minimaalse varustusega ja sageli meenutab filtreerimata autofilmimise stiilis uuendusi, mitte poleeritud traditsioonilisi uudistesaateid. Uudisteorganisatsioonid nagu The Washington Post on saavutanud varajast edu lühiformaadiliste videote integreerimisel TikTokis, kus äratuntavad isikud nagu endine sotsiaalse video juht Dave Jorgenson demonstreerivad publiku usaldust üksikute loojate vastu.

Lisaks lühiklippidele katsetavad väljaanded uusi videostiile, mis on inspireeritud platvormidest nagu TikTok. CNN on teinud koostööd vaidluslinttevõtte Jubilee'ga interaktiivse poliitilise sisu tootmiseks. The New York Times avaldas vertikaalse video sarja „The Call“, mis on kavandatud intiimseks ja vestluslikuks, matkides videokõnet saatejuhi ja välijuhtivate ajakirjanike vahel.

Uudisteorganisatsioonid teevad koostööd ka mõjutajate ja sisuloojatega spetsiaalsete võrgustike kaudu, et tõhusamalt jõuda sotsiaalmeedia publikuni. Poynteri ja Microsofti toetatud programmid hõlbustavad loojate ja uudisteväljaannete koostööd sotsiaalse videosisu tootmiseks.

Hoolimata laialdasest omaksvõtust jäävad video sisu rahaline jätkusuutlikkus ja küsimused lahti. Erinevalt varasematest katsest, kus viirusliku vaatamise hulgast ei tulenenud kasumit, loetakse nüüd sageli iga voos kuvatud hetke „vaatena“, mis muudab keeruliseks video tarbimise otsese sidumise tellimuste või sügavama publiku kaasamisega.

Edasiliikumisel laiendavad platvormid videoformaate pikemaks ja kõrgema tootmisnormiga, suunatud teleri ja voogedastuspublikule. YouTube julgustab loojad tootma eksklusiivseid saateid ning Instagram on tutvustanud kuni 90-minutiliste horisontaalsete videote tuge, mis näitab nihket ressurssimahukama sisu suunas. BBC tulevased eksklusiivprogrammid ja 24/7 otseülekanne YouTubes illustreerivad seda trendi.

Kuigi lühivormiline video jätkab edenemist, viitab see suund pikema sisuga sisule, mis võib peagi panna meediaväljaanded ja loojad arendama rohkem lihvitud ja põhjalikumat videoprogrammeerimist, mis sarnaneks traditsioonilise teleri tootmisega. Kuna platvormid dikteerivad sisutrende ja publiku avastamist, peavad meediaväljaanded pidevalt kohanema, et säilitada asjakohasus muutuvas digitaalses ökosüsteemis.

See arenev maastik rõhutab keerulist ja tihti ebamugavat suhet uudismeedia ja tehnoloogiaplatvormide vahel, mis pakuvad samal ajal juurdepääsu ulatuslikule publikule ning seavad sisuloomele uusi nõudmisi. Videoajastule tugineva meedia järgmine etapp nõuab tõenäoliselt kiirete, mitteametlike sotsiaalvideote ja pikemate, kvaliteetsemate programmide tasakaalustamist—võimalust, mida meediaväljaanded alles hakkavad taas avastama.