Uus biograafia uurib tõelist Šoti kirurgi, kes inspireeris Sherlock Holmesi

Pilt: Ars Technica · Allikas

Meditsiiniajaloolane Lindsey Fitzharris paljastab raamatus Sleuth-Hound Joseph Belli elu, kelle diagnostilised meetodid inspireerisid Conan Doyle'i Sherlock Holmesi.

Sherlock Holmes, Sir Arthur Conan Doyle'i loodud ikooniline väljamõeldud detektiiv, põhines tõelisel inimesel: Joseph Bellil, Edinburghi Ülikooli tunnustatud kirurgil. See seos on uue biograafia Sleuth-Hound: The Case of the Real Sherlock Holmes keskne teema, mille autor on meditsiiniajaloolane Lindsey Fitzharris. Fitzharris, kes on tuntud oma ligipääsetavate meditsiinilugude poolest, süüvib Bell'i teedrajavasse kohtuekspertiisi töösse ja keerukasse isiksusesse, minnes kaugemale kui vaid Doyle'i detektiivi inspiratsiooniallikas.

Bell oli kuulus oma erakordsete jälgimisoskuste poolest, diagnoosides patsiente, uurides peent füüsilist tähelepanekut nagu lööbed, plekid või isegi savi tüüp nende saabastel. Need oskused kajastavad Sherlock Holmesi omistatud deduktiivseid meetodeid. Kuid Fitzharris rõhutab ka Belli empaatilist olemust ja pühendumust perele, omadusi, mida väljamõeldud Holmesil puudub. Näiteks kasvatas Bell üksi üles kolm last pärast seda, kui tema naine hukkus sünnitusel, näidates isiklikku sügavust, mida kirjanduslik detektiiv ei peegelda.

Fitzharris toob välja ka Belli koostöö Henry Duncan Littlejohniga, politseikirurgiga, kes oli kohtuekspertiisi tehnikate pioneer, näiteks sõrmejälgede võtmine ja kohtufotograafia. Koos uurisid nad silmapaistvaid 19. sajandi Šoti mõrvajuhtumeid, nagu näiteks imikute kasvatamisega seotud slučaid — kus vaesed emad jätsid lapsed hooldajate hoole alla, kes mõnikord lapsi tappisid — ja saladuslikku surmajuhtumit Lizzie Chantrelle, seotud oopiumimürgitusega. Need juhtumid näitavad kohtuekspertiisi meditsiini sünget algust, kus ohvrite julmalt kahjustatud kehad aitasid kaasa varajasele uurimisteadusele.

Raamatule lisab väärtust ligipääs Belli päevikule, mis oli enam kui sajandi lukustatud, samuti põhjalikud kohtudokumendid ja samaaegsed kirjad. Fitzharris uurib reaalse Belli töö ja Conan Doyle'i kirjanduslikku loomingut vahel tekkivat seost, esitades küsimuse, kas Holmes oleks saanud selliseks kujuks, nagu ta on, kui Doyle oleks tundnud Belli kaugemale tema kliinilisest geniaalsusest.

Sleuth-Hound on kirjutatud nii, et see oleks ligipääsetav lugejatele, kes ei tunne Sherlock Holmesi ajalugu ega meditsiiniajalugu, pakkudes narratiivi, mis ühendab ajaloolise kohtuekspertiisi meditsiini kaasaegsete meditsiiniliste edusammudega. Fitzharris, kes on vähiravist taastunud, väljendab optimismi meditsiinilise arengu suhtes, hoiatades samal ajal mugavustunde eest, mida näitab vaktsineerimise langus viimasel ajal. Tema töö tuletab lugejatele meelde, et mineviku mõistmine võib parandada tänapäeva meditsiinivõimaluste hindamist.

Raamatu Sleuth-Hound kaudu maalib Lindsey Fitzharris rikkaliku ja detailirohke portree Joseph Bellist — mitte ainult kui väljamõeldud detektiivi eeskujust, vaid pionierist, kelle kohtuekspertiisi teadmised aitasid oluliselt kaasa meditsiini ja õiguse lõikumisele Viktoriaanlikus Šotimaal.