Paulina Borsooki "Cyberselfish" naaseb, kritiseerides Silicon Valley tehnovabadusvaimu kultuuri

Pilt: TechCrunch · Allikas

Paulina Borsooki 2000. aasta raamat "Cyberselfish" on taasaktuaalne, kritiseerides Silicon Valley jätkuvat tehnovabaduslikku vaimu, rõhutades selle reguleerimisvastasust ja kultuurilisi lõhesid tehnoloogiasektori muutuvate väljakutsete taustal, sh tehisintellekti tõusu.

Algselt 2000. aastal avaldatud Paulina Borsooki raamat „Cyberselfish“ pakub varajast kriitilist ülevaadet tehnovabadusliku mõju kohta, mis imbunud Silicon Valley kultuuri. Pärast pikka aega trükist väljas olemist on raamat taasavaldatud kirjastuse Tin House poolt uue sissejuhatusega, saades taas teravat tähelepanu tänapäeva tehnoloogiasektori arengute valguses, mis kajastavad Borsooki poolt varem märgitud muresid.

Borsooki töö põhineb tema kogemustel Bay Area tehnoloogiaringkondades 1980. ja 1990. aastatel, kus ta märkas ulatuslikku reguleerimisvastast suhtumist mõnes tehnoloogialiidri seas. Ta iseloomustab seda maailmavaadet kui „uskude korvi“, mis on eriti „vägivaldselt reguleerimisvastane“, hoolimata sektori märkimisväärsetest eelistest ja valitsuse rahastusest ning infrastruktuurist tingitud kaitsetest.

Tema analüüs eristab Silicon Valley subkultuure, tuues välja „Raverid“, kes omaks võtsid vastakultuuri väärtused ja katsetused, ning „Gilderid“, keda nimetatakse konservatiivse mõtleja George Gilderi järgi, kes esindavad sotsiaalselt konservatiivsemaid tehnovabaduslasi. Borsook rõhutab, et Silicon Valley juhtkond on kultuuriliselt mitmekesine, kuigi tehnovabaduslik eetos domineerib sageli aruteludes tööstuse vabaduse ja valitsuse skepsise teemadel.

Peegeldades Silicon Valley arengut, toob Borsook välja 1995. aasta Netscape'i aktsiaesmaemissiooni pöördena, mis tõi kaasa finantsvaimustuse ja kiire kasvu ning turult väljumise keskendumise; omadused, mis kehtivad tänaseni ettevõtetes nagu Airbnb ja Uber. Ta väidab, et nende ettevõtete vastupanu regulatsioonile ja kogukondlikule vastutusele on samade kultuurimustrite näide, mida ta mõtles välja kümnendeid tagasi.

Seoses tehisintellektiga on Borsook kriitiline, nimetades praegust tehisintellekti tööstust „suuruks Ponzi skeemiks“, mida ajendab kontrollimatu geeniuse ja innovatsiooni väide ilma piisava regulatsioonita. Ta võrdleb seda varasemate, loomingulisemate ja kultuuriliselt kaasatuma tehnoloogiasektori perioodidega.

Raamatu taaskasvav populaarsus peegeldab suurenevat huvi mõista Silicon Valley kultuurilisi alustalasid ja tehnoloogiasektori suunda. Borsook märgib sotsiaalmeedia kiitust ja akadeemilisi päringuid, mis viisid uue väljaandeni. Tekst ise on muutumatuna säilinud, et hoida oma algset konteksti, kuid uued sissejuhatused rõhutavad selle jätkuvat olulisust.

Borsook väljendab muret noorte tehnoloogiateadlaste pärast, kes on valitsevast kultuurist pettunud ja ei tea, kuidas muutusi ellu viia, märkides, et mitte-tehisintellekti või mitte-sõjaliste tehnoloogiaprojektide elluviimine on keeruline kontsentreeritud investeeringu ja piiratud valitsuse toega. Ta jääb ettevaatlikult lootusrikkaks, et väiksemad algatused ja alternatiivsed tehnoloogilised lähenemised võivad siiski tekkida hoolimata valitsevatest tööstuse dünaamikatest.

Üldjoontes toimib „Cyberselfish“ kui kultuuriline kriitika ja ajalooline dokument, tuues esile püsivad pinged vabaduslike ideaalide ja tehnoloogilise progressi ning sotsiaalse vastutuse vahel Silicon Valley muutumas maailmas.