Miks suhtume tehisintellekti nagu inimestesse – ja miks see oluline on

Tendela Briefing · 11 Oct 2026 · 06:00 UTC

Sample view of data collection process using artificial intelligence application:
Left frame is a depth view of the scene with shades of grey indicating depth of background and colored portion indicates the dismount;
The center frame displays the joi

Pilt: Illustrative image · Captain Andrew M. Freeman, Air Force Institute of Technology / Air Force Research Laboratories (AFRL), Sensors, ATR, Target Recognition Branch. · Public domain · Allikas

Iniminstinkt ajendab meid kohtlema tehisintellekti olendeid nagu inimesi, tõstatades küsimusi nende suhete psühholoogiliste mõjude ja eetiliste piiride kohta, kuna tehisintellekt muutub üha levinumaks.

MIT-i arvutiteaduse ja tehisintellekti laboratooriumis (Computer Science & Artificial Intelligence Lab) kutsuvad humanoidsed robotid ja arenenud tehisintellekti mudelid esile loomulikke inimreaktsioone, sealhulgas viisakust ja empaatiat, kuigi me mõistame intellektuaalselt, et neil masinatel puudub teadvus. See inimlik kalduvus antropomorfiseerida tehisintellekti on sügavalt juurdunud psühholoogiline omadus, nagu rõhutab dr Sherry Turkle, MITi uurija, kes on aastakümneid uurinud inim-arvuti suhteid. Oma hiljutises raamatus selgitab ta, et kui inimesed suhtlevad ka lihtsate interaktiivsete masinatega, usuvad nad sageli, et need esemed hoolivad neist – ja tunnevad end kohustatud hoolima tagasi.

Uuringud näitavad, et umbes 70% inimestest kasutab tehisintellektisüsteemidega suheldes viisakat keelt, sealhulgas ütlevad vestlustes vestlusrobotitega „palun“ ja „aitäh“, peegeldades juurdunud sotsiaalseid käitumismustreid, mis laienevad ka masinatele. Dr Pat Pataranutaporn, MIT Media Labi Cyborg Psychology grupi asutaja, toob välja, et oluline pole mitte ainult see, kuidas me tehisintellekti kasutame, vaid ka see, kuidas need suhtlused mõjutavad inimkonda. Ta esitab küsimuse: „Kes me saame, kui me räägime tehisintellektiga?“

Kuigi robotitele lahkuse näitamisel otsest tagajärge ei ole, normaliseerib kõnelevalt tehisintellektil põhinevate teenuste, alustades otsingumootoritest kuni klienditoeni, laialdane integreerimine inimsarnaseid vahetusi masinate ja inimeste vahel. See tekitab muret, kuna inimesed võivad liiga palju usaldada tehisintellekti olendeid, kes on programmeeritud konflikte vältima ja empaatiat simuleerima, mõnikord eelistades nende seltskonda eakaaslaste omale. Pataranutaporn tõmbab paralleeli ilukirjandusega: inimesed otsivad lugudest emotsionaalseid kogemusi, olles teadlikud nende väljamõeldisest, aga väljakutseks on saada tehisintellekti emotsionaalsetest koopiatest kasu ilma reaalsusest haaratust kaotamata.

On riske, kui tehisintellekt ületab eetilisi piire või asendab olulisi inimrolle. Turkle hoiatab, et vestlusrobotid ei peaks omaks võtma rolle, mis neile ei sobi, näiteks lapsevanema roll laste suhtes. Samas toetab ta selgete piiridega kasutamist, nagu tööintervjuude ettevalmistamiseks mõeldud tehisintellekti tööriistad, mis pakuvad tuge selgelt määratletud raames. Tähtis on, et tehisintellektile emotsionaalse tugivõrgustikuna tuginemine, eriti haavatavate inimeste puhul, võib avaldada kahjulikke mõjusid, nagu näitavad õiguskorras juhtumid tehisintellekti vestlusrobotite ja enesetappudega seotud käitumise osas.

Eksperdid nagu Pataranutaporn rõhutavad vastutustundliku tehisintellekti arendamise ja kasutuselevõtu vajadust, pooldades inimtegevuse ja fantaasia säilitamist ilma potentsiaalselt kahjulike AI-loominguliste müütide ohvriks langemata. Skeptitsismi õrn erosioon näiliselt kahjutute interaktsioonide kaudu – näiteks käepigistus robotiga – võib vormida ühiskondlikke hoiakuid sügavalt.

Kuna tehisintellekti tehnoloogia jätkab arenemist ja imbub inimese igapäevaellu, on oluline mõista inim- ja tehisintellekti vastastikuste suhete psühholoogilist dünaamikat ja määratleda selged eetilised piirid, et kasutada AI eeliseid maksimaalselt ja minimeerida selle riske.