Käivvad riskid ohustavad Interneti ookeanialuste kaablite infrastruktuuri turvalisust

Pilt: Ars Technica · Allikas

Elisabeth Braw raamat toob esile kasvavad geopoliitilised pinged ja kahtlased juhtumid, mis ohustavad ookeanialuseid Interneti kaableid – olulisi globaalse kommunikatsiooni ja energia tarbeks – rahvusvaheliste normide nõrgenemise ja sabotažikatsete kasvu keskel.

Suurem osa maailma Interneti-liiklusest liigub läbi merepõhja asetatud kiudoptiliste kaablite, mis eksisteerivad koos muu olulise veealuse infrastruktuuriga nagu naftajuhtmed ja elektrikaablid. Hoolimata satelliitkommunikatsiooni, näiteks Starlinki laienemisest, on need ookeanialused võrgud jätkuvalt globaalse ühenduvuse selgrooks. Kuid Elisabeth Brawi hiljutises raamatus "Undersea War" kirjeldatud uus ohutase sellele varjatud infrastruktuurile kasvab kiiresti.

Braw, Atlandi Nõukogu vanemteadur ja globaalsete merenduskorraga seotud ohtude algatuse juht, uurib veealuste kaablite ja torujuhtmete kahjustuste sagenemist, mida sageli põhjustab kahtlane laeva tegevus. Kuigi ajalooliselt oli umbes 60% kaableskadedest juhuslike inimtegevuste nagu kalapüük või ankrus tõmbamine tagajärg ning väiksem osa looduskatastroofide tõttu, on nüüd tõsine mure tahtliku sabotaži pärast, mis on seotud laienevate hallitsooni konfliktide ja sõjapidamisega.

2024. aasta detsembris, oluliseks näiteks, tõmbas Venemaa seostatud naftalaev Eagle S oma ankrut üle 56 miili merepõhjalt, katkendades mitu andmekaablit ja märkimisväärse allveetransmissiooni elektrikaabli, mis ühendab Balti ja Põhjamaade elektrivõrke. See juhtum leidis aset vaid kuu aega pärast kahju, mida põhjustas Hiina kaubalaev Yi Peng 3 Balti mere piirkonnas, kuigi vaid Eagle S ametnikke süüdistati. Mujal mõistis Taiwan 2025. aasta keskel süüdi Hiina omanduses oleva laeva kapteni tahtlikus veealuse sidekaabli lõhkumises.

Braw osutab, et ookeanialust infrastruktuuri kaitsva rahvusvahelise raamistikuna olnud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereseaduse konventsioon (UNCLOS) on lagunev. Kuigi sellised lepingud külma sõja perioodil teatud piiranguid seadsid, on tänasel päeval ohte ja stiimuleid nende kaablite sihtmärgiks muutmiseks oluliselt rohkem, kuna need on kriitilised globaalse finants- ja kommunikatsioonisüsteemi seisukohalt. Riigid nagu Venemaa kasutavad järjest enam mitte-sõjalisi taktikaid konkurentide nõrgestamiseks, muutes ookeanialused kaablid strateegilisteks haavatavusteks.

Situatsiooni keerulisemaks teeb asjaolu, et need kaablid asetsevad rahvusvahelistel vetel, kus jurisdiktsioon on piiratud ning allveelaevastike ja veealuste droonide kiire areng suurendab uusi ohte. Kahtlust tekitav tegevus Venemaa ja Hiina uurimislaevade poolt kaablite läheduses lisab muret varjatud kaabeljälgimise või sabotaži võimaluste pärast.

Geopoliitilised pinged sellistes piirkondades nagu Hormuzi väin lisavad olukorrale keerukust. Iraani ähvardused kehtestada tasusid või isegi rünnata selles olulises koridoris läbivaid kaableid on viinud kaableid puudutavate projektide peatamiseni, kuna püsivad konfliktid mõjutavad kaablite paigaldamise ja parandamise ohutust ning logistikat.

Oluline probleem on pinge eraomandis olevate kaablitootjate – sageli tehnoloogiahiiud, kes investeerivad suure läbilaskevõimega kaablitesse – ja riigivalitsuste vahel, kelle julgeolekuhuvid võivad nõuda suuremat mitmekordsust ja kaitset. Tootjad, juhtides ärilistest kaalutlustest, võivad piirata kaablite arvu, samas kui valitsused soovivad vastupidavamaid, töökindlamaid võrgustikke.

Braw uurimus rõhutab, et veealused kaablid, mis korra olid kiired sidevahendid maailma rahu edendamiseks, seisavad nüüd ohustatuna rahvusvahelise korra halvenemise ja intensiivistuvate geopoliitiliste vastasseisude taustal. Nende turvalisuseks on vajalik maailmataseme koostöö ja strateegiline tähelepanu, et kaitsta tänapäeva digitaalse maailma aluseks olevat infrastruktuuri.

▶ The Internet’s undersea backbone is slipping into the danger zone — Vaata videot ↗