Uus uuring paljastab psilotsübiini korral struktureeritud ajuaktiivsuse „kaootiliste“ psühhedeelsete efektide taustal

Pilt: Ars Technica · Allikas

Psilotsübiini uurimus näitab, et aju näiliselt kaootiline aktiivsus psühhedeelse kogemuse ajal järgib tegelikult organiseeritud mustreid, mis on seotud tähenduslike psühholoogiliste mõjudega.

Mitu aastat on neuroteaduses valitsenud arvamus, et psühhedeelikumid põhjustavad kaootilist ajuaktiivsust, häirides tavalisi võrke, mis vastutavad nägemise, tähelepanu ja enesetaju eest. Kuid hiljutine Monashi Ülikooli neuroteadlase Devon Stolikeri juhitud uuring pakub sellele arusaamale üllatavat täiendust. Nature'is avaldatud töö näitab, et psilotsübiini — teatud seentes leiduvat psühhedeelse ühendit — tekitatud näiliselt kaootilise aktiivsuse all peitub ajus peidus olev korrastatud struktuur, mis on tihedalt seotud osalejate sügavate subjektiivsete kogemustega.

Uuringus osales 62 inimest, kes polnud kunagi varem psühhedeelikume kasutanud. Igaühel neist toimusid kaks seanssi MRI-skanneri sees: üks kainena ja teine umbkaudu 80 minutit pärast 19 milligrammi psilotsübiini võtmist. Teadlased kasutasid neljaosalist eksperimentaalset järjestust — puhkus, juhendatud meditatsioon, valitud muusika kuulamine ja pilvede videot vaatamine —, et uurida, kuidas ajuaktiivsus muutub erinevates kontekstides loomulikus ja katkematus psühhedeelses seisundis. Hiljem tehti EEG-salvestused, et tulemusi kinnitada.

Nagu eelnevad uuringud, täheldas meeskond aju tavapärase moodulstruktuuri kokkuvarisemist: eri spetsialiseeritud võrkude sees ühenduvus nõrgenes, samas kui võrkudevaheline ühendus tugevnes. Huvitaval kombel muutusid sensoorsete ja assotsiatiivsete aju piirkondade domineerimismustrid, viidates sellele, et kujutlusvõim ja sisemised seosed said sensoorse info töötlemisel olulisemaks. See võib seletada, miks osalejad kirjeldasid elavaid ja tähenduslikke kujutluspilte ning müstilisi kogemusi.

Oluline on, et teadlased vältisid tavalisi ajas ja osalejate vahel keskmistamise meetodeid, mis võivad varjata mööduvaid korrastatud mustreid. Selle asemel kasutasid nad tehisintellekti tööriista CEBRA, et üksikisiku ajutist ajuaktiivsust analüüsida. See paljastas selged trajektoorid, mis vastasid eksperimentaalsetele kontekstidele psühhedeelse seisundi ajal, näidates korraldatud närvilist aktiivsust mitte juhuslikku kaost.

Veelgi enam, psilotsübiini mõju all vähenes diferentsatsioon ajuaktiivsuses silmad lahti vs kinni olles, mis viitab piiride hägustumisele sisemiste kogemuste ja välise reaalsuse vahel, mis seostub osalejate tunnetega „maailmaga üheks olemisest“. Default mode -võrk, mis on seotud ensfäärilise mõtlemisega, ning visuaalne võrk olid selle efekti põhiosalised.

Osalejad hindasid järgmise päeva hommikul mitmeid positiivseid psühholoogilisi muutusi, nagu paranenud ühendus iseenda ja teistega, rahu ning loomingulisus. Ajuaktiivsuse mustrid korreleerusid nende muutuste intensiivsusega, pakkudes võimalikke närvi süsteemi markereid terapeutilisteks tulemusteks.

Kuigi need leiud tõstavad esile keeruka aju ümberkorralduse psühhedeelikume kasutades, mis toetab tähenduslikke kogemusi, keskendus uuring tervetele vabatahtlikele. Edasine töö on vajalik, et mõista, kuidas optimeerida keskkonnategureid nagu muusika ja keskkond raviefektiivsuse parandamiseks kliinilistes populatsioonides. Sellegipoolest seab psühhedeelse ajuaktiivsuse all peituva varjatud korra avastamine kahtluse alla varem kehtinud oletused ning avab uusi võimalusi teraapia arendamiseks.